Kord olid niidud rohelust täis
Pilv taevavõlvist vaid harva üle käis
Peegeldus päike jõe suveselges vees
Niitude vahel seal kulges meie tee
Niitude vahel, kus õnn saatis meid
Niitudel päike kadunud nüüd
Nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd
Vingudes ruttab vaid viut üle maa
Ning ega meidki seal keegi enam näe
Kus on siis suvi ja kus on me aeg?
Ei ole sind ja tõesti ma ei tea
Mille peale lootma või mõtlema nüüd pean
Sa katki kõik mu unistused lõid
Võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid
Kuid siiski ma ootan kevadet uut
Niitude haljust ja plaju, palju muud
Aiman ju siiski, et ühel päeval siis
Lõpliklut tuled, sest süda nõuab nii
Niitude rüpes meid õnn leiab taas...
